Maailmaga vastapidi vastu selga? Hmm, kas see on küsimus või järjekordne mõtteavaldus minu poolt? Ma tihti esitan arvamusi...inimestele. Blogini pole need üsna tihti jõudnud, ma olen ennast pingutanud, täna tõin ennast blogisse, tirisin...noh aidati natukene, so what? Pole ju ammu saanud blogistada, ehk sellepärast, et sellel hetkel ma avastasin kes ma olen ja no, ei olnud aega just blogisse toppida oma mõtteid, elu käis liiga kiiresti selle kõrval mida ma mõtlesin, tundsin või tahtsin öelda. Ma olen selle aja jooksul palju õppinud, ehk rohkem kui 10 aasta peale kokku, ma leidsin selle enda mina uue palgena.... Ma alustasin ühel hetkel küsimustega, sealt tekkis huvi ning tegelesin sellega. Mu blogi jutt vb erineb teiste omadele võibolla seetõttu juba, et ma olen oma maailmapilti muutnud. Poole aasta jooksul rohkem kui 10 aasta jooksul. Ma olen muutunud sisemiselt, väliselt...hmm, jätaks jutu siinsamas pooleli?
Jutt sai otsa, masendav, eriti veel siis kui jäin vaatama telekat...ok...vb kunagi kirjutan uuesti, vähemalt ma püüdsin, alla ma ei anna seega püüangi kirjutada lause lõpuni...
Oot, ehk kirjutan sellest mida ma õpinud olen, kindlasti tahaksid lugejad sellest teada?
Esimesi ja suurimaid asju mida ma õppisin, oli see , et pole mõtet aidata seal kus seda vaja pole, noh näed et midagi valesti on kuid ta peab ise abi küsima ja siis alles saad abi anda...Teine ja ka väga oluline asi on see, et mitte teha rutakaid otsuseid ja pea kaela taga joosta metsa poole...ei ma põgene lihtsalt usaldada oma esimest sisetunnet...Pole ju paha võimis? Kolmas ja ka oluline asi on see, et mulle jääks alles kaine mõistus, noh seda oli mul ka ennem aga kaine mõistus sellega, et ma ei paanitseks liialt üle, nagu juhtus seda paanitsemist siis kui ema traktorijuhi tõttu kraavi sõitis...
Mis kõige tähtsam veel, ma tahtsin mainida viimasena, olla tasakaalus, viimasena just sellepärast, et ma olen oma jutu nii huvitavaks teinud et juba ootad mida ma kirjutasin jutu lõpupoole, seega sa lugesid ka kõige tähtsama koha minu elus, tähtsaima eesmärgi mis jääb mind terve elu kummitama noh, kummitab kummutis, seega ma olen ka tasakaalus ja püüan seda säilitada väga ja väga kaua. Kuna ma olen väga suure arenguhüppe teinud olen ma enda üle väga uhke just seetõttu, et need ei jää ainukeseks suureks teoks...
Ma olen endas avastanud suure mõtlejana, võibolla ehk seepärast, et leidsin iseenda mina ülesse ja nüüd teadvustan seda kogu maailmale...noh blogile...vahe suur küll aga seegi on elu mingit moodi kui suudad leida selle normaalse elutekke enda seest ja nägemisest..
Olen imelik inimene, aga siiski ju mingit moodi inimene, seega mul lubatud humanistlikele väljendustele, sest me elame ikkagi ju 21 sajandil ja keskaeg ammu läbi...vb mõtlete et olen tundeliseks läinud...ma olengi siuke ja jään siukeseks, noh natukene vb muutun aga seegi ainult siis kui ma leian et ma midagi valesti arvan..
Hoidke kõvad...
Ps...loodan kunagi veel teha blogi postituse, mis siis et noh et vaatate et mul jutt eriti ei lippa ja teile tundub et mul pole aega või midagi sellist..ma pole lihtsalt peatunud blogis tükk aega ja see ongi olnud põhjuseks...
Ema kutsub mind nüüd sööma, lähen...tahtsin terve A4 täis kirjutada aga kae, ema tuli vahele, vb ma oleksin midagi sellist kirjutanud mida ema ei oleks tahtnud et oleksin kirjutanud, aga ei usu seda, ometi omavahel kõik seoses, ma isegi unustasin anomaalia tähenduse ja kasutades et anomaalias on süüdi asjade omavaheline seos isegi ühest maailma otsast tulnud käe plaksutusega ja teise maailma otsas läks seetõttu laev põhja...nohjh vb oligi see samane mõte, aga ma ei ole suutnud oma mõtet edastada, nüüd võibolla õnnnestus aga järgmise korranii...
