Terekest jälle
Selline ideaalne maailm nagu me kõik luua soovime ei kuku alati kõige paremini välja. Ma olen palju kohanud inimesi kes just mõtlevad, et nendel on ainuõiged mõtted ja arusaamad antud maailmakäsitluses. Ma ei ütleks nende kohta niivõrd halba ega ka head, küll aga tooksin välja selle murepunkti, miks me seda paabeli torni pidevalt ehitame.
Päris palju kordi on olnud mul selliseid hetki, kus ma ei ütle teistele, mida ma teen. See toob kaasa ka selle, et need teised ei oska minuga arvestada ja seepärast võib tuua see kaasa "pingeid". Küll aga mõtlemises on see kõik kinni. Mina võtan asja pingevabalt, sest mul pole vaja tormata iga oma tegemist kellelegi ette kandma. See teeb minust teistest sõltumatuks, küll aga suuresti rohkem survestab see neid mind kontrollima. Nõnda võib tõdeda, et tegemist on ühiskonna poolt surutud programmeeringuga. Kes meile seda kõike küll ütleb, et just nii peame käituma. Need käitumismustrid tulevad kaugest minevikust ja pahatihti on nii, et me kipume kasutama teiste peal neid võtteid, mida ise kogeme.
Minu halb kogemust teistega on just seal, kui ma nõuan informatsiooni antud kontekstis ja tiimitöö edendamisel, siis jään sellest ilma. Miks see nii juhtub on just see, et ei kiputa usaldama endast väljaspool inimest. See on siis ideaalne maailm, kui puudub teiste vastu usaldus ja sealhulgas ei saa sellega ise iseenda usaldamisega hakkama?
Nüüd kui panna kokku minu vaatenurk sellele, et ma räägi niivõrd teistele seda mida ma teen ja teised tahavad teada. Ma ei hakka asja ilustama ja ütlema, et mina ei teinud midagi valesti. Ma ei teinudki. Ilmselt ei teinudki too, kellelt ma niiväga seda informatsiooni tahtsin aga ei saanud. Küll aga küsimus jääb.. miks me nii käitume "ideaalses maailmas".
Minu kunagisel klassijuhatajal oli pessimistlik suhtumine minu maailmaparandamisele. Ma saan temast selles osas aru, et temal endal on raskuski selle tegemisel. Seetõttu on ta kuidagi surutud mingisse mõttemalli, mis sunnib teda tegustema selle järgi, mis talle öeldakse, mitte selle mida ta ise arvab.
Järelikult kui nüüd tulla sinna tagasi, et ma ei saanud teiselt koostöö jaoks informatsiooni, siis järelikult ma polnud see käsuandja, vaid keegi juhtis teda ise. Kui mina tõin näitena sellele, et ma soovisin mitte anda teada teistele seda, millega tegelen, siis oli argumendiks sõltumatus. Tema, kes on sõltuv ei suutnud tulla toime iseenda ega ka teisega koostööl, jättis selle usaldamatuse tõttu ära inimese puhul kes oli käsuandja tsoonist väljaspool.
Nüüd tekib ainult küsimus, milline on see ideaalne maailm, kui sõltumatud ja sõltuvad interprendid* selles koos eksisteerivad. Vastus on lihtne... ideaalne maailm on kogu aeg sõjas. Sellepärast see nii ongi.
interprendid - tuleneb sõnast interpreteerima ehk looma. iterpretendid on sõna mitmuses ehk loojad. Interpretent oleks sõna ainsuses.
