miljonäri poeg

Ma ärkan ja näen maailma ning ei saa aru mis toimub
olen jõudnud etappi, mil ärkamiseks pean hommikul sõõmu kohvi võtma.
Söön natukene, ning peale pisikest ootepausi suundun ma tööle.
minust on saanud tööinimene, loom kui ahv mitte inimene.
Olen ahvi aastal sündinud ja nüüd ma teen mis mu liigile omane.
Saan palka selle raha eest ja tööl olles juba vaikselt püüan mõtteis
seda kulutada. Mis elu see siuke kah on?
Varem ma elasin nii, et ärkasin üles mil tahtsin ja läksin magama
mil tahtsin. Minu tegevus selle kahe etapi vahel oli erinevate
tegevuste teostamine, söömine ja vajadusel ka väike lõunauinak, sest
öötunnid olid mõnikord piinlikult väiksed. Ma nüüd õpin midagi uut
ja saan teada iseenda kohta. Ma ei lähe iga hommikul kaalule, sest
pole mõtet seda numbrit vaadata mis ei muutu. Nimelt söön ja situn
sama kiirelt. Mõnikord ehk sõidan potile pärast sööki, kui kõht
korralikult täis. Aga see polnud asi millest ma tahtsin rääkida.
Sitanaljad on ehk mõnes eluetapis naljakad, kuid praegu eriti
kõlas hästi see potile sõitmine. Ma elan selleks, et töötada
ja töötan selleks elamiseks, mida on mu vanemad peale surunud.
Tundub, et nad võitsid selles võitluses, sest ma ei saa nende
rahakotil kaua elada. Nad surevad ka mingil hetkel ära ja pensioni
ma ei saa juba ammu, kui tööl ei käi. Seetõttu tuleb teha elus
midagi, mis toidab.
Kui ma töölt koju tulen, siis olen väsinud nagu oleks terve päev
tööd teinud. Aga ma ei ole lillegi liigutanud, sest 8 tundi ei ole 24
ja see on üsna väike osa ju päevast. Järelikult ma ei ole isegi pooltki
päevast tööd teinud. Kuid mul komme tulla koju ja teha tööd edasi,
siis ikkagi võib öelda, et olen ahv, mitte inimene, kuid tööloom.
Te võite tulla eksursiooniga mind vaatama nagu ahvi puuris, sest
ükspäev olete teiegi seal puuris, rügate eurode nimel, kuna
teisiti ei saa. Ma pole sündinud miljonäri pojana.