Teisipäev, 26. jaanuar 2016

http://www.higherperspectives.com/intelligent-people-1571548773.html?

viis viiest :D

maailmaserval vol4

Istun siin maailmaserval ja mõtlen, et vaat kui huvitav mul on....


Esmaspäev, 25. jaanuar 2016

maailmaserval vol3

Ma istun maailmaserval, kuid olen jõudnud järeldusele, et pean tegema koostööd iseendaga, mitte otsima seda kellegi teisega. Suurim koostöö punkt võiks olla see, et ma otsin enda taaskord üles rahu... armastuse ja tasakaalu. Mõneti tasakaal on minus alati olemas olnud, justkui väljendub see sellega, et kui proovin näha asja helgemalt, siis kisub mu mõtted tagasi reaalsusesse.

Olen arvanud, et mu mõistus teeb rodeot hetkedel mil end halvasti tunnen, kuid tegelikult ma lihtsalt ei taha endale tunnistada kui sitt olukord on. Sellepärast ma pean leidma ka eneses selle rahu.
Kuid armastus on alati olnud üks selliseid maagiaid, mida pole kunagi suudetud konstantselt hoida ja seda kuidagi mõtestada kui mingit kindlat asja.
Järelikult on minus olemas kõik need mida ma leida püüan, kuid nad jäänud mu enese ego varju.... ego ehk enese mina kui mõistuse varju.

''Pean õppima end rohkem vabaks lasta''


Ma analüüsin infot mida tarbin ja siis omakorda seda kuidas ma seda analüüsisin. Ja siis omakorda kuidas ma seda analüüsi analüüsisin. See on siuke lõputu, kuid selline igavikus ongi nagu see mis loob mu enese mina. Näin keerulisena mõnikord, kuid tegelikult ma püüan lihtsalt leida kõigele loogilist lahendust. Sellepärast ka see enese ego ehk mina domineerimine. Kuid ma näen ka ebaloogilistes lahendustes selgelt vastust. Alati ei pea olema kõik seletatav.

''Mõistsin, et millegi saamiseks pean lõpetama selle otsimise."


Kui ma vaatasin bondi filmi siis sain aru, et ma olen järginud õiget mõtet - Ma ei pea oma õiget otsima. Õiged leiavad teineteist ise, olenemata sitast või heast olukorrast, juhtub kõik ülejäänu iseenesest.

Ma lihtsalt ei taha enam stressis olla.... ma tahan end väljendada enamalt - laulda, mängida pille, olla seltskondlik, teha nalje ja korda saata midagi suurejoonelist. Ma otsin alles seda võimalust ja kui ma arvasin seda leidma, siis seda kaugemale see lükkus. Sellepärast ma olen enam kui kindel, et olen õppinud viimaste kuudega rohkem.. kui mõnikord mõne aastaga.  Ma leidsin enese mina.. ja nii tragikoomiline seltskond mu sees ka ei oleks, on mul naljakas, dramaatiline ja veelkord naljakas.

Lõpuks vaadates oma segast blogi postitust olen jõudnud järeldusele, et tegin ikka suure töö ära. Segane jutt... mis peidab end infokilde.. metafoore... mõtteid... võib-olla ehk ka midagi sellist, millest alles mul tulevikus kasu. Kuid ma olin ja olen seni kindlal arvamusel, et mind tabas õnn kui leidsin selle "õige"
Aga mu õnn oli üürike. Ma ei osanud oma õnne hoida ja õppisin sellega palju. Õigeid võib olla mitu ja seda õppisin ka. Sellepärast ma ei põegi, kui ta oma elu solgi äravee voolust alla laseb. Ta sai vähemalt võimaluse.. mina sain võimaluse, kuid läks teisiti. Lõpuks ma jõudsingi järeldusele, et kõigest ei tasu kinni hoida. Ma pean olema rohkem paindlikum, kuid nüüd ma vähemalt tean oma paikapidamisi toimima. Kõik toimib... Seni kuni ma oma paikapidamisi ka ise järgin, võib leiduda ka neid, kes mind järgivad.
Ja selles kogu iva oligi. Ma võin oma paikapidamistes olla järjekindel, kuid ma ei saa seda järjekindlust oodata teistelt. Nad peavad selle endas ise leidma....

maailmaserval vol2

... "Elu on elamist väärt"

Teisipäev, 19. jaanuar 2016

maailmaserval

istun maailmaserval ja kõigutan jalgu...

Laupäev, 16. jaanuar 2016

usaldus

Väga nõme ja mõttetu, kui sa usaldad kedagi teist ja ta sulle selja pöörab. Mõneti on see tegelikult tõlgendatav, kuid tegelikkuses see paneb ka mind muutuste äärele. Iga kord kui mõni sõber mind reedab.... ma lõpetan suhtlemise kõikide teiste sõpradega kah. Lihtsalt puhastan sõbraliste ja keeran selja omakorda neile.
Minust väga nõme käitumine, kuid.. kui ühine tuttav küsib.. kuidas mul läheb? siis kui vastaksin, et läheb hästi, mida ma ilmtingimata ka ütlen, siis... on see valetamine. Ma ei taha valetada. Ma soovin olla aus... ja just see ausus ongi põhjus, miks inimesed kellesse olen panustanud usaldust.... selja keeravad. Sellepärast ma valin neutraalsema tee. Pole küsimust.. pole ka vastust.

Neljapäev, 14. jaanuar 2016

kui peaksid lugema

Mul on ikkagi üks suur küsimus üleval. Aga ma aiman vastust.

Teisipäev, 5. jaanuar 2016

maailmaserval....

Jalutan kruusasel teel vaadates maha ja lohistan jalgu järel. Näen kuidas kerge tolm kerkib üles ja mööda mu keha üles roomab.. justkui madu mis on leidnud saagi. Tõmban kerge hingamisega tolmu sisse ja tunnen, kuidas meeli paitab savimaitse...kuivmulla... ja vägagi ebameeldiv lõhn, mis meenutab kui olin tolmuimeja taga seisnud ja sellele filtrile obaduse andnud. Tõstan pilgu, et näha kuhu olen sattunud, kuid ühtäkki üht jalga teisele tõstes jõuan ma maailmaservale. Ma arvasin, et see koht ei eksisteeri, sest maailm ju ei lõppe, see pole sugugi lapik nagu seda väidetakse olema, kuid nii mõnedki on uskunud, et see tõepoolest on. Tõmban end veidi kägarasse ja istukile, et maailmaserval lähemal olla. Esialgu panen ühe jala... siis teise, kuid tekib kõhe tunne, nagu hüppaks kohe alla. Kuid kui kaks jala üle ääre, märkan ma silmanurgast seda lõpmatut, kuid pimedat lõpmatust, mida kirjeldab kui vaataks tähist taevast.. ilma tähtedeta. "Kuhu olin ma küll sattunud?" kostis hääl mu peast. Nii lummav pilt, kuid samas nii kõhedust tekitav. Ma olin sattunud maailmaservale, kust tagasiteed üle serva astumisel ei ole, kuid need piirid on nii hägused.

Mind tabab tunne, nagu poleks tähtsust kas ma oleks olemas või ei. Teekond siit edasi ja maise maapinna jalgelt pühkimine on justkui samm edasi eksistentsis. Ma veel meenutan seda lõhna, mis tekkis kui kruusasel teel mu ninasõõrmeisse torkas ühtäkki kõik erinevad tunded.. samas maitsemeeled tabasid ära selle maitse, millest teekate koosnes. Ma tahaks siin maailmaserval kõigutada jalgu koos sinuga.. põnev on vaadata üle maailmaserva ja kohata oma mõtteid tundeid, kus maailmaservast edasi on maailm, mis läheb edasi.. ja see serv on kui metafoor. Mõtlemaks, et on etappe, mis erinevaid kogemusi lahutab. Ma mõtlen alatihti, et koos on põnevam siin. Ma juba olen valmis mõelnud need metsad ja laaned, mis sealt kaugelt paistavad... Kuid alla vaadates näed ainult tühjust ja valgust vastu ei peegelda. Olen mõelnud mõttele, et mis saaks, kui alla hüppaks, kas ma enam seda savimaitset, kuivmulla ja tolmu maitset justkui tolmuimejast enam tunnen?

Alla hüpata mul pole plaanis, sest see serv on barjäär põhjusega, et lahutada kaks erinevat maailma. Kuid sulle ma leiaks kindlasti sametsiidise kattega tooli ja kuuma tee, et saaksid koos minuga vaadata päikeseloojangusse ja teiselt poole tühjusesse kust peegeldub vastu tähis taevas... kuid ilma tähtedeta.. Seal sa näed neid ime-kauneid mõtte moodustisi, mis tekitavad sus tunde, et tahaksid ise seal olla. Kuid meil oleks alati soe, sest maailmaserval ei pea kunagi külm olema. Külm on kõigest selleks, et aru saada... kui on piisavalt vähe soojust. Kuid seal see ei loe, vaid tunde kogemus, mis tekitab ainult soovi elada. Kogeda neid kogemusi, pöörata teineteisele tähelepanu ja armastada...
jah armastus, see on sõna mis peidab endas nii piina ja kannatust, kuid teisalt jälle õndsaid tundeid, mis annab sulle jõudu oma eesmärke täita. Ma armastan seda savimaitset, mis mu ninna tungis ja mu meeled erksaks lõi... jah... aga toda tolmu ma ikka ei salli. Vähemalt ma tean, et olen rahul sellega mis mul on. 

Pühapäev, 3. jaanuar 2016

Istun maailmaserval ja kõlgutan jalgu