http://www.higherperspectives.com/intelligent-people-1571548773.html?
viis viiest :D
teisipäev, 26. jaanuar 2016
esmaspäev, 25. jaanuar 2016
maailmaserval vol3
Ma istun maailmaserval, kuid olen jõudnud järeldusele, et pean tegema koostööd iseendaga, mitte otsima seda kellegi teisega. Suurim koostöö punkt võiks olla see, et ma otsin enda taaskord üles rahu... armastuse ja tasakaalu. Mõneti tasakaal on minus alati olemas olnud, justkui väljendub see sellega, et kui proovin näha asja helgemalt, siis kisub mu mõtted tagasi reaalsusesse.
Järelikult on minus olemas kõik need mida ma leida püüan, kuid nad jäänud mu enese ego varju.... ego ehk enese mina kui mõistuse varju.
''Pean õppima end rohkem vabaks lasta''
''Mõistsin, et millegi saamiseks pean lõpetama selle otsimise."
Ja selles kogu iva oligi. Ma võin oma paikapidamistes olla järjekindel, kuid ma ei saa seda järjekindlust oodata teistelt. Nad peavad selle endas ise leidma....
teisipäev, 19. jaanuar 2016
laupäev, 16. jaanuar 2016
usaldus
Väga nõme ja mõttetu, kui sa usaldad kedagi teist ja ta sulle selja pöörab. Mõneti on see tegelikult tõlgendatav, kuid tegelikkuses see paneb ka mind muutuste äärele. Iga kord kui mõni sõber mind reedab.... ma lõpetan suhtlemise kõikide teiste sõpradega kah. Lihtsalt puhastan sõbraliste ja keeran selja omakorda neile.
Minust väga nõme käitumine, kuid.. kui ühine tuttav küsib.. kuidas mul läheb? siis kui vastaksin, et läheb hästi, mida ma ilmtingimata ka ütlen, siis... on see valetamine. Ma ei taha valetada. Ma soovin olla aus... ja just see ausus ongi põhjus, miks inimesed kellesse olen panustanud usaldust.... selja keeravad. Sellepärast ma valin neutraalsema tee. Pole küsimust.. pole ka vastust.
neljapäev, 14. jaanuar 2016
teisipäev, 5. jaanuar 2016
maailmaserval....
Jalutan kruusasel teel vaadates maha ja lohistan jalgu järel. Näen kuidas kerge tolm kerkib üles ja mööda mu keha üles roomab.. justkui madu mis on leidnud saagi. Tõmban kerge hingamisega tolmu sisse ja tunnen, kuidas meeli paitab savimaitse...kuivmulla... ja vägagi ebameeldiv lõhn, mis meenutab kui olin tolmuimeja taga seisnud ja sellele filtrile obaduse andnud. Tõstan pilgu, et näha kuhu olen sattunud, kuid ühtäkki üht jalga teisele tõstes jõuan ma maailmaservale. Ma arvasin, et see koht ei eksisteeri, sest maailm ju ei lõppe, see pole sugugi lapik nagu seda väidetakse olema, kuid nii mõnedki on uskunud, et see tõepoolest on. Tõmban end veidi kägarasse ja istukile, et maailmaserval lähemal olla. Esialgu panen ühe jala... siis teise, kuid tekib kõhe tunne, nagu hüppaks kohe alla. Kuid kui kaks jala üle ääre, märkan ma silmanurgast seda lõpmatut, kuid pimedat lõpmatust, mida kirjeldab kui vaataks tähist taevast.. ilma tähtedeta. "Kuhu olin ma küll sattunud?" kostis hääl mu peast. Nii lummav pilt, kuid samas nii kõhedust tekitav. Ma olin sattunud maailmaservale, kust tagasiteed üle serva astumisel ei ole, kuid need piirid on nii hägused.
Alla hüpata mul pole plaanis, sest see serv on barjäär põhjusega, et lahutada kaks erinevat maailma. Kuid sulle ma leiaks kindlasti sametsiidise kattega tooli ja kuuma tee, et saaksid koos minuga vaadata päikeseloojangusse ja teiselt poole tühjusesse kust peegeldub vastu tähis taevas... kuid ilma tähtedeta.. Seal sa näed neid ime-kauneid mõtte moodustisi, mis tekitavad sus tunde, et tahaksid ise seal olla. Kuid meil oleks alati soe, sest maailmaserval ei pea kunagi külm olema. Külm on kõigest selleks, et aru saada... kui on piisavalt vähe soojust. Kuid seal see ei loe, vaid tunde kogemus, mis tekitab ainult soovi elada. Kogeda neid kogemusi, pöörata teineteisele tähelepanu ja armastada...
jah armastus, see on sõna mis peidab endas nii piina ja kannatust, kuid teisalt jälle õndsaid tundeid, mis annab sulle jõudu oma eesmärke täita. Ma armastan seda savimaitset, mis mu ninna tungis ja mu meeled erksaks lõi... jah... aga toda tolmu ma ikka ei salli. Vähemalt ma tean, et olen rahul sellega mis mul on.